Kadakast
Väljavõtted Ain Raal'i raamatust "Seitse tervendavat puud"




Eestis on levinud harilik kadakas (juniperus communis). Rohkem kasvab seda Lääne- ja Põhja-Eestis. Kadakas sümboliseerib puhastamist, kaitset ja alandlikkust. Rahvapärimuses on kadakas paiguti elujõu, paiguti aga karmuse ja tigeduse võrdkuju.
 „Ei ole põhjust imestada, et kadakas on saanud omamoodi sümbol meie tuulise kodumaa ja kogu meie rahva jaoks, kehastades nõnda olude kiuste kustumatut elujõudu. ...“  (Ants Viires, 2000).

Nii visa ja vähenõudlikku puud, nagu seda on kadakas, võib puude hulgast harva leida.Kui aga on vaja, on kadakas teravate okste abil äge end kaitsma. Eks ole kõik eestlased tuttavad leilisaunaga ning on vähemalt kuulnud ka sinna juurde kuuluvast kadakavihast. Kadakas on niisama visa kui eestlanegi.




Unenäosümbolina tähendab kadakas eestlaste arvates kärsitust või siis vähenõudliku ja sitke inimese kohtamist. Unes kadastikus viibimine ennustab edu töös, kadakamarjade korjamine aga visa tööga saavutatavat edu.
Vana uskumuse kohaselt on kadakas elu ja surma vahepaik: hingedel on tavaks manalateele minnes mõnda aega kadakapõõsas puhata, sealt on neid võimalik veel siinpoolsusesse tagasi kutsuda. Paljudes pärimustes peetakse kadakat omalaadseks väravaks teise ilma, mida kujutatakse mitte ainult hingede, vaid ka haldjate, hiiglaste ja kääbuste elupaigana.
Keskaegses Euroopas usuti, et kadakamahl on tõhus rasestumisvastane vahend. Kuna kirik oli huvitatud sündivuse soodustamisest, õhutati inimesi kadakaid maha raiuma, mistõttu kadastikud said tugevalt kannatada.
Vanad saarlased tavatsesid ütelda nii: „Kadak pole eige puu, jalgevahe pole eige ihu ja Käina mees pole eige mees.“ 
Üldlevinud oli uskumus, et kui inimene sööb iga päev ühe kadakmarja, siis püsib ta igavesti noor. Kui aga laps sööb päevas kolm kadakmarja, püsivat ta terve. Selle ja mitme teise pärimuse kaudu väljendub iidne tõekspidamine, et kadaka sees on üheks arsti.


Mõnes pärimuses mainitakse 9 haiguse asemel 99 haigust.

Rahvatarkuse järgi ei murta ega näpita kadakaoksi niisama. Et kadakamarjad olid Maarja ja Jeesuse toiduks, ei tohi neid välja sülitada, vaid kord juba suhu võetud viljad tuleb korralikult ära süüa. Vaasi toodud või kingitud kadakaoks kannab majja tüli ning võtab toojalt hingerahu.

Valjalas usuti, et mardipäeval (10. Novembril) ei tohi puid raiuda „iseäranis kadakaid, siis murda hunt palju loomi ära“. Kuna kadaka viljal on ristikujuline moodustis, siis usuti, et kadakas aitab nõiduse, kodukäijate ja kõige halva vastu. Seda nii kadakakepi kui ka –suitsuna.

Usutakse, et energeetiliselt kadakas tugevdab, puhastab ja toidab. Inimesele mõjub ta esmajoones siis, kui teda sisse hingata, aga tema energia suundub ka inimest ümbritsevatele esemetele. Toas põletatud kadakaoksad aitavad vähendada korteri ebasoodsat aurat. Nüüdisajal pidavat hea puhastav vahend olema ka aroomilambis kasutatav kadakaõli.

Kadakaga võib energeetiliselt suhelda aastaringselt ja kogu päeva.
Kadakakäbi on kosutav ja värskendav põhjamaine maiuspala, tänuväärne toidu- ja joogilisand. Kadakas toob merelist kosutust kopsudesse, suvesooja kontidesse, annab häälele väge ja meestele mehisust. Kadakas on perenaise lauahõbe ja õige mehe saunaviht, koduaseme puhtus ja pühadus.